Ajalugu pole kohelnud Vildet loomulikult ja õiglaselt.

Paljude teiste eesti kirjanikega võrreldes ei saaks Vilde kurta, et temast pole viimasel poolsajandil räägitud. Vastupidi. Vildest on kirjutatud isegi ülevoolavalt palju ja just see ongi teinud 1933. aastal surnud kirjanikule karuteene. Pisut liialdades võib öelda, et lähiminevikus oli aegu, kui eesti kirjanduslugu tunduski koosnevat vaid Vilde loomingust. Valitsevale nõukogude ideoloogiale oli Vilde mahukas ühiskonnakriitiline looming sobiv ja ohutu. Nii tehti temast pärast Teist maailmasõda Eestis valitsenud okupatsiooniperioodil kultuskirjanik. Vildet kohtas kõikjal. Tema nime kandsid tänavad, ülikool, kolhoos, rahvateater... Kirjandusteadlased uurisid Vildet, lapsed tuupisid koolis fakte Vilde võimatult kirevast elu- ja loominguloost. Kogu eestit oli haaranud hoogne vildestamine. Vilde muudete tendentslikult punaseks kirjanikuks (kriitiline realist, proletaarne kirjanik, sotsialistlik realist jne) ning sellega koos hävitati tema vastu igasugune lugejahuvi.( J. Vaiksoo)