Eduard Vilde ( 1865-1933)

EDUARD VILDE - KIRJANIK KOHVRIGA

• Eduard Vilde sündis Virumaal, Avanduse vallas, Pudivere mõisas 1865. aasta 04. märtsil mõisa kupja perekonnas.
• Isa Jüri oli tagasihoidlik, ema Leenu oli elavam.
• Asusid elama Muuga mõisasse, kuid hiljem kolisid elama Karjaküla mõisa.
• Elu Muuga mõisas kirjeldab Vilde teostes  “Iseenesest” ja “Katked minu elust” (Muugas kogetud lapsepõlv inspireeris Vildet kasutama mitmeid tegelasi ja sündmusi oma hilisemas loomingus).
• 1875. aastal läks ta Tallinnasse kooli, kõigepealt Saksa Elementaarkooli ja hiljem Saksa Kreisikooli.
• Vaimustus humanitaarainetest, huvitus kirjandusest ja teatrist ( pärast kreiskoolist lahkumist kavatses ta leiba teenida kutselise näitlejana.)
• 1882. aastal oli Vilde sunnitud aga koolist lahkuma.
• Üritas tööd leida Peterburis, kuid peagi naases Karjaküla mõisasse.
• 1883. aasta sügisest ajalehe ,,Virulane" toimetuse liige. Kutsuti 1887. aastast tööle ,,Postimehe" toimetusse. Hiljem töötas ta veel mitme teise ajalehe juures ( ,,Uudised" , ,,Teataja" , ,,Virmaline" , ,,Kaak" ).
• 1905. aasta revolutsiooni sündmustest aktiivse osavõtu pärast oli sunnitud viibima pikemat aega paguluses, peamiselt Saksamaal, Austrias ja Taanis.

“ Lääne-Euroopa on mulle nii armsaks saanud, et ma kodumaale, mille olud mulle hirmu peale ajavad, enam kunagi tagasi ei tuleks ”, kirjutab ta 1907ndal aastal .

• Naised Antonie Gronau (1890- 1898) ja Linda( Kummastki abielust lapsi ei sündinud).
• 1911-1917 elas Vilde Kopenhaagenis pagulasena, pärast seda tuli tagasi Eestisse.
• 1917.  hakkas tööle teater „Estonia“ dramaturgina. On töötanud veel ka Eesti Vabariigi diplomaadina, pressiesindajana Kopenhagenis ja Eesti saadikuna Saksamaal. 
• 1925. aastal tähistati Vilde 60ndat juubelit elava klassiku vääriliselt. Telegramme saabus üle riigi ja välismaaltki. Valitsus kinkis kirjanikule maja ja 200 000 marka.  

• 1929. aastal valiti Vilde filosoofia audoktoriks.
• 1933. aastal hakkas hoiatama rahvast uue liikumise, fašismi, eest.
• 26.detsembril 1933.aastal Eduard Vilde suri ( südame- ja silmahaigus).

Looming

LOOMING

• Proosa-, näite- ja ajakirjanik.
• Keskseks problemaatikaks oli sotsiaalne ebavõrdsus ja ülekohus, mõisnike ja maarahva suhted.

Vilde oli Eesti esimene kutseline kirjanik. Tema loomingu võib jagada kolme perioodi.

1.Periood: 1882-1895 aasta põnevus- ja naljajuttude periood

• 1882. aastal ilmus esikteos „Kurjal teel“ –  kriminaalne teos, mis räägib Peterburi elust.
• „Musta mantliga mees“ – eesti esimene kriminaaljutustus.
• 1885  „Teravad nooled“
• 1891 „Suguvend Johannes“, „Kondivalu kõrtsirahvas“
• 1893  „ Karikas kihvti“
• 1894 romaan „Linda aktsiad“
• Järgnesid naljajutustused „Vigased pruudid“, „Ärapõlatud peigmehed“ ja „Kosilane Rakverest“
  
  
  
  
  , kus naeruvääristatakse peamiselt inimeste nõrkusi.

2. Periood: Realismi põhimõtted. Kirjutas kodanluse ja maatöölise vastoludest

• 1896. Kriitilise realismi romaan „Külmale maale“  - Eesti elu enim mõjutanud raamat. Kaasaega kõlbulik suurteos kirjeldab elutruult Eesti maarahva elu eelmise sajandi alguses. Teravalt ühiskonnakriitilises teemas ja vaimus kirjutatu räägib vaese, kuid ausa külanoormehe kuritegevuse teele langemisest.
• 1898.  „Raudsed käed“ – esimene Eesti töölisromaan, mille tegevus toimub Narvas.
• 1902. „Mahtra sõda“ - selles on kirjutatud talurahva ja mõisnike vahelistest võitlustest.  Kasutatud Ant Tetriuse mälestusi.
• 1903. „Kui Anija mehed Tallinnas käisid“ –  talurahva probleemid ja Tallinna rahva eluolu.

• 1905. „Prohvet Maltsvet“ – käsitleb talupoegade vaest elu. Peategelaseks on Juhan, kes on rikkaks saanud puskariajamisega. Teoses väljendatakse peamiselt sulaste ja peremeeste vastuolusid. 1904. aasta septembris-oktoobris külastas Vilde Krimmi eesti asundusi ja kogusajaloolise romaani “Prohvet Maltsvet” kirjutamiseks dokumentaalmaterjali. 100 aastat hiljem on “Prohvet Maltsvet” asendamatu ajalooallikas nii Eesti kui ka Krimmi ajaloolastele, etnoloogidele ja kirjandusuurijatele. 

• Revolutsiooniteemalised novellid „Seaduse mees“ ja „Tooma tohter“ ( kirjutas Helsingis). 
• Töölisliikumise prbleeme käsitleb Vilde teoses „Lunastus“, mis ilmus 1909. aastal. 

3. Periood:  1912-1933 oli Vilde väikseima loomingumahuga periood.

• 1912. „Tabamata ime“ - traagiline lugu kunstidesperaadost. Kunstidele andujate kuulsuseiha piirdus enne seda lugu vaid tunnustusega kodumaal, nüüd hakati kirglikult kippuma "Euroopasse".
• 1913. „Pisuhänd“- komöödia konflikt tekib tõusikkodanluse ihast ümbritseda end iga hinna eest kultuursuse aupaistega.
• Viimaseks tippteoseks on 1916. aastal ilmunud „Mäeküla piimamees“ - psühholoogiline romaan, mis räägib Eesti talupojast, tema naisest ja mõisnikust, põimudes suhetest, kokkuleppest ja psühholoogilistest läbielamistest.
  
  
  
  
  
  
  

  Vilde kasutatud pseudonüümid 

  Gronau, Aidu Raidula, Tiiu Tasane, Annus Aiduraidula, Rein Rihm, Siim Sarjus, Vennaksed Praakmanid, K. Päts, Europas, Pavel Pavlovitš Pulemjotov, Kepivere mõisa perisherra, Parun Haubold-Mordheim-Schimpfenburg, Siim Sõnajalg.

VILDE TÄHTSUS KIRJANDUSES

• Ajaviitejuttudega pidurdas Vilde sentimentaalse tõlkekirjanduse levikut.
• Kriitilise realismi kandvaim autor.
• Õhutab talurahvast võitlusele vabaduse eest.
• Näitekirjanduses oli ta komöödiažanri arendaja.

Teised Vildest

Teised Vildest

• Tuglas nimetab Vildet mitmel korral halvustavalt turistiks, kes armastab maailma mõnusid. Tema teoste stiil on nagu turisti päevaraamatu stiil. „Vilde programmiks on: minna vilistades läbi elu, vaadates paremale ja pahemale, rääkida siis rõõmust, kui ümbrus rõõmutseb, nukrutseda, kui ümbrus nukrutseb, - olla mässaja, kui ümbrus mässab! [---] Nagu Vilde ise on kõigepealt inimene ega mitte prohvet või askeet, nii on ka tema tegelased. Nad söövad ja joovad, armastavad ja kannatavad, teevad pattu ning paluvad andeks.

Siiski tunnistab ta Vilde suurt mõjuvõimu: „Nagu meil, nii loeti tollal paljudes kodudes pikil sügise ja talve õhtuil Vildet, unustades väljas kohiseva vihma ning mühiseva tuisu.“

• “Eduard Vilde oli eesti kirjanduse esimene eurokutsar, kes oma hobuseid utsitades piitsutab laias kaares kõikvõimalikke ühiskondlikke ja inimlikke pahesid.”
  

(Toomas Haug)

"Ma olen realist vaimulaadi ja ilmavaate pärast. Mind huvitab elu,
sellepärast püüan teda kujutada, ja kujutada püüan teda, sest et ma teda
mõista püüan - ka kunsti kaudu mõista. Kunst on üks elu mõistmise
vormidest - ta püüab teisel teel sellelesamale eesmärgile nagu teaduski.
Kunst tahab tunde kaudu sedasama kätte saada, mida teadus mõistuse
kaudu. Isu kunsti järele on hinge isu teadmise, arusaamise järel."
Eduard Vilde

Ajalugu pole kohelnud Vildet loomulikult ja õiglaselt.

Paljude teiste eesti kirjanikega võrreldes ei saaks Vilde kurta, et temast pole viimasel poolsajandil räägitud. Vastupidi. Vildest on kirjutatud isegi ülevoolavalt palju ja just see ongi teinud 1933. aastal surnud kirjanikule karuteene. Pisut liialdades võib öelda, et lähiminevikus oli aegu, kui eesti kirjanduslugu tunduski koosnevat vaid Vilde loomingust. Valitsevale nõukogude ideoloogiale oli Vilde mahukas ühiskonnakriitiline looming sobiv ja ohutu. Nii tehti temast pärast Teist maailmasõda Eestis valitsenud okupatsiooniperioodil kultuskirjanik. Vildet kohtas kõikjal. Tema nime kandsid tänavad, ülikool, kolhoos, rahvateater... Kirjandusteadlased uurisid Vildet, lapsed tuupisid koolis fakte Vilde võimatult kirevast elu- ja loominguloost. Kogu eestit oli haaranud hoogne vildestamine. Vilde muudete tendentslikult punaseks kirjanikuks (kriitiline realist, proletaarne kirjanik, sotsialistlik realist jne) ning sellega koos hävitati tema vastu igasugune lugejahuvi.( J. Vaiksoo)

Eduard Vilde kirjandusauhind

• Kirjandusauhind asutati kirjaniku 100. sünniaastapäeva eel 1965. aastal
• Algselt Vilde-nimelise kolhoosi eestvedamisel loodud auhinda annab praegu välja Vinni Vallavalitsus
• Auhind määratakse aasta parimale Eduard Vilde traditsioone järgivale kirjandusteosele
• 2009 Vilde kirjandusauhinna laureaat: Rein Raud "Wend"

Oskar Wilde`i ja Eduard Vilde skulptuur Tartus 

 

• Oscar Wilde`i ja Eduard Vilde skulptuur kujutab endast graniitpingil istuvate kirjanike pronksist kaksikfiguuri. Skulptuur asub Tartus Vallikraavi tänaval.
• Autoriks on Tiiu Kirsipuu.
• Monument avati 1999.aastal.
• Skulptuuri koopia kingiti 2004. aastal Iirimaal asuvale Galway linnale.

Kirjameeste kujusid fotode eeskujul modelleerinud kujur Tiiu Kirsipuu on märkinud, et pidas kaksikfiguuri loomisel silmas 1890. aastat, mil kaks Wildet oleksid võinud tõepoolest teineteisega kohtuda ja paar sõna vaimukat juttu ajada.